Lisas Helen kell 02:39, 19. veebruar 2010
Eestlasi peetakse üldiselt individualistlikuks, nagu tegelikult tervet Lääne kultuuri. Soome-ugrilase olemust iseloomustab stereotüüpselt omaette arupidamine, asjade selgeks mõtlemine oma peas. On olemas lahtisemaid ja kinnisemaid inimtüüpe, neid, kes suhtlevad teistega rohkem ja neid, kes vähem.
On olemas ütlus – kaks pead on ikka kaks pead. Mida rohkem on inimesi koos, seda suurem on võimalus, et sünnib rohkem mõtteid. Kindlasti on rohkem teadmisi-kogemusi suuremas inimgrupis. Töövaldkonnas on kerge seda enda kasuks tööle panna – tuleb luua oma enda väike mõttekoda. Selleks tuleb kõigepealt püstitada küsimus ja laiendada seda nii mitmes suunas kui võimalik. Koonda enda ümber inimesi, keda liita nendele küsimustele vastuste otsimisel. Püüa leida ühine probleem.
Üheks ühiseks probleemiks-teemaks on töövaldkond. Kindlasti leidub palju neid, keda huvitaks suurem sissetulek või töö, mis meeldiks rohkem kui see, mida praegu tehakse. Ühine huvi on tugev motivaator, mis paneb ühiselt pingutama, kuna tulemus huvitab kõiki osapooli.
Inimeste koondamine enda ümber on lihtne, tuleb lihtsalt leida need inimesed ja suhelda nendega. Kerge on leida kommuune ka Internetist, nt foorumitest, nii kaovad eest reaalselt piiravad faktorid, nagu liigne aja- ja rahakulu.
Kui teil on olemas idee, küsimus, probleem, aga te ei leia inimesi enda ümber, siis tuleb muuta strateegiat. Harilikult on probleem teemas, see tuleb muuta atraktiivsemaks, selgemaks ja reaalsemaks.
Väikeseks mõttekojaks võib nimetada ka arutelu sõbra või tuttavaga. Peamine selle juures on oskus teemasid lahti harutada, täiendada võimalikult väärtuslike mõtetega haruniite ehk uusi ideid, mis sellest kooruvad, ning leida neile vastused. Mõttekojal ei pea olema ette teada tulemust. Mõttekoja võlu on selles, et arutelu käigus võib tõusetuda hoopis uus küsimus, uus mõte, mis on tähtsam ja väärtuslikum veel kui algne seda oli. Või veel parem, kui see uus viib uudsete lahendusteni, mis toovad kasu kõigile.